Kuidas Äripäeva raadio 5 aastat tagasi alguse sai16. september 2022

Oleme üldiselt oma otsustes kaalutletud ja ratsionaalsed, aga see ei kehti Äripäeva raadio kohta. Siin oli kõik tagurpidi.

Mõte teha oma Äripäeva raadiot oli meil juba pikka aega. Aga see oli võimatu, kuna kõik raadiosagedased olid hõivatud. Kuskil kuus aastat tagasi saime juhuslikult teada, et riik (Tehnilise järelevalve amet) kuulutas välja konkursi ühele uuele sagedusele Tallinnas. Uurisime asja lähemalt ja saime teada, et vabanenud sagedustele pretendeerivad tõenäoliselt kõik toonased raadiotegijad ja meie võimalused seda endale saada on kaduvväiksed. Kuid küsija suu pihta ei lööda. Visandasime oma ettekujutuse, panime dokumendid posti. Möödus paar kuud, olime asja juba unustanud, kui saime teate, et oleme konkursi võitnud ja võime hakata sügisest raadiot tegema.

Eufooriast toibununa avastasime Meelise ja Aivariga, et peale ambitsioonika visiooni, pole meil ei kogemust ega oskusi, kuidas raadiojaama teha, seda nii äriliselt kui sisuliselt. Kohustuseni olla eetris jäid vaid loetud kuud. Viimases hädas leidis Aivar üles Priit Jõgi (kunagise KUKU raadio juhi ja meie tänase kolleegi), kes aitas meil kiiresti nii tegevus- kui äriplaan välja joonistada. Uskusime optimistlikult, et kui oskuslikult paar aastat investeerime, siis võiksid kulud ja tulud olla tasa. Jäi vaid viimane formaalsus, saada Äriplaanile kinnitus Stockholmis meie nõukogult. Paraku polnud see mingi formaalsus, nõukogu tõmbas meie äriplaanile vee peale, sest raadio olla ju meediatööstus eilne päev. Olime ühtpidi kurvad, aga teistpidi tundsime ka kergendust, et selle kivi kaelast ära saime. Andsime riigile teada, et loobuma võidetud sagedusest.

Päev hiljem sain telefonikõne Tehnilise järelevalve ameti direktorilt Kaur Kajakult, kes rääkis: „Kuidas nii, Igor, sellise sammuga panete nii ennast kui meid piinlikku olukorda.“ Saime aru, et ongi piinlik. Vaatasime Meelise ja Aivariga üksteisele otsa ja leidsime ainuvõimaliku lahenduse. Ilma nõukogu heakskiiduta saame raadiot teha vaid siis, kui oleme esimest päevast kasumis. Me pidime veenma mõned suuremad reklaamikliendid tegema meiega pikaajalised lepingud. Haarasime viimasest õlekõrrest ja asusime tegema müügivisiite. Otsustav hetk saabus siis, kui olime Meelisega Ain Hansschmidti juures kirjeldamas, miks just Äripäeva raadio võiks tema firmadele olla parim reklaamikanal. Ja kuigi meil polnud midagi ette näidata peale entusiasmi, siis sellest Ainile piisas. Vana ärihaina tajus ta ära, kuhu tuleb panustada ja esimene toetajaleping sai sõlmitud. Hansschmidti firmad on tänase päevani raadio rahulolevad reklaamikliendid.

Saimegi septembris eetrisse tulla, kuid kulud olid meil kaetud vaid minimaalselt. Täiskohaga töötajaid raadiosse me palgata ei saanud, mis tähendas, et pidime eetrit täitma oma inimestega, kes tegid seda muude kohustuste vahelt. Esimesed kuud tegid une arvelt iganädalaselt hommikuprogramme nii Meelis, Aivar, Priit kui mina. Õnneks liitus meiega kiiresti rida Äripäeva ajakirjanikke, kellel oli ambitsiooni muude tööde kõrvalt raadiosse panustada. Poole aasta pärast olid meil arvestav hulk kuulajaid, kasvav reklaamikäive, podcastid Äripäeva veebis ja juba ka võimalus luua mõned töökohad otse raadio jaoks.

Sellega said Äripäeva raadio algusaja seiklused läbi ja edasi on juba Birjo team üles ehitanud võimsa ja kiiresti kasvava kasumliku äriüksuse, ilma milleta tänast Äripäeva enam ette ei kujuta.